Suured kummardused: Kaisa Koolma, Malvi Kapstas, Kairi Kaadu, Roomet Nuhkat, Alvar Kaadu, Hengo Liiv, Karl Pärn ning kõigile kes kohal olid, neile kes kaasa elasid ja neile kes kodus ootasid.
RÖA – külade mängumaa
Aivi Meister, Nõmme küla külavanem / foto: Kristi Lijur.Läinud pühapäeval peeti Röa külaplatsil toredaks traditsiooniks saanud spordi- ja murumängud, sedakorda kuuendad ja korraldajaks eelmise aasta karikavõitja Purila.Ilmataat, ilmselt ise ka tüdinuna oma viimase aja heitlikest meeleoludest, lasi päikesel lahkelt palet paista ligi poolesaja osavõtja peale, kes kohale tulnud viiest külast: Hagudist, Nõmmest, Purilast, Röast ja Valtust. Päevakava uurides tundus algul, et tegemist on puhtakujulise spordipäevaga, aga võistlema asudes selgus, et igasse pealtnäha „korralikku“ alasse oli poetatud väike vimka.
Küladest moodustati viis võistkonda – Purila korraldajana ei võistelnud, see-eest oli Röal kokku panna kaks meekonda ja Valtu astus üles kolmeliikmelisena, sõna otseses mõttes ühtse perena – tiimi moodustas perekond Rüüson. Võistkondade esindajad valisid silmad-kinni meetodil eraldusmärgiks pesulõksud (igal võistkonnal ise karva), mille võistlejad kinnitasid enda külge vabalt valitud kohta.
Esimese alana kuulutati välja tõkkejooks, mis aga ei tähendanud üle tõkete kalpsamist, vaid hoopiski alt „ületamist“, võttes appi limbotantsu tehnika. Teisena tuli läbida 26 meetri jooks. Miks just nii mitme meetri, sai ka selgeks – just samal päeval sai sama palju aastaid meie armsa Eesti taasiseseisvumisest. Säherdune distants ei tundu just ületamatult pikana, aga kui selle läbimiseks tuli kõrguda puupakkudel, mida hea ettekujutuse korral võiks pidada hiigelplatvorm-puukingadeks, osutus pealtnäha lihtne tatsamine suht vaevaliseks.
Kolmandaks alaks kaugushüpe, mille pikim tulemus jäi pooleteist meetri kanti, mis aga ei tähenda, et külainimesed kaugele karata ei jaksaks, vaid sooritust tuli teha tagapalgeid kummipallile toetades. Kuulitõukes täitis kuuli aset sangpomm, mis oma sanga tõttu kindlasti tõukamist ülearu käepäraseks ei teinud. Odaviskes asendasid oda pulgakesed, mis aga polnud sugugi mitte toekat sorti ja seetõttu osutus nende lennutamine üsna keerukaks ettevõtmiseks. Eriti jälgides silmanurgast tuult, mis oma suva järgi (lemmikküla valimata) odakestele omatahtsi tuult alla tegi. Sama lennukas oli ka kettaheide – heidetavaks kettaks ühendatud papptaldrikud, mis samuti isand tuule meelevallale allusid.
Ja viimaseks tuli läbi teha kombineeritud teatevõistlus, kus kokku neli ala, mille läbimiseks oli vaja rakendada jõudu, loogikat, meeskonnatööd ja täpsust. Igas võistkonnas neli võistlejat, mistõttu Valtu oli sunnitud Röast laenama endale puuduoleva liikme. Riburadapidi nägi see jada siis välja nii, et esmalt pidid kolm võistlejat vabalt valitud viisil tassima neljanda võrkpalliväravani. Järgnevalt lennutati kahe inimese poolt saunalinaga pall üle värava teisel pool hoitavasse saunalinasse.
Sealt edasi tuli hüpata suuskadele, mida, tõsi küll, nelja peale vaid kaks, aga kuna jalasidemeid leidus kõigile, siis ergutajate saatel üksmeeles murul rühkides lõigi välja meeskonnatööoskus. Ning kui suusasabad üle finišijoone, tuli tugevaimal heita taas juba tuttav sangpomm kaugemal ootavasse traktorirehvi.
Lõpptulemusi on isegi mõnevõrra igavavõitu loetleda, sest vaid kahel alal said teised külad täiel rinnal särada – kuulitõukes, kus sang-kuulile tegi kõige karmimalt tuule alla Valtu, ja teatevõistluse etapid läbis käbedaimalt Nõmme. Ning Hagudi küla oli see, kes ülejäänus tegi maksimumpunktidega puhta töö. Ehk siis on eelnevat arvestades siililegi selge, et rändkarika sai enda kätesse Hagudi küla, kel „karistuseks“ järgmiste, s.o VII karikamängude korraldamise au. Valtu (küla)pere jäi teiseks ja Röa II võistkond kolmandaks.
Tuleb märkida veel seda, et kui Hagudi edestas kõva 10+ punktiga, siis ülejäänud võistkondi lahutas üksteisest vaid punktine vahe, nii et tegelikult oli seis vägagi võrdne. Karikavõitja sai lisaks kestvatele ovatsioonidele ka peaauhinna – Baltic Bark’i poolt välja pandud suurpalli multši koos transpordiga. Esikolmikule jagati aukirju, kõik tiimid said maiustamiseks kringlid ning suurest karikast suu puhtaks pühkinud lohutuseks minikarikad, mis külast kuhugi edasi rändama ei pea.
Oli imevahva päev. Järgmised mängud juba järgmisel aastal ja kes seekord tulla ei saanud, neil oleks nüüd juba õige aeg trenni tegema hakata.
Pilte on võimalik vaadata siit
Allikas: Sõnumid.ee
